Tutvus Eestist pärit kunstniku Tamara Sergijenko loominguga toimus 2000. aastal Ülevenemaalises Dekoratiivse ja Tarbekunsti muuseumis Moskvas, kus metallikunsti osakonnas on hoiul tema vitraaž-emaili tehnikas teostatud ehted. Tänapäeval ei kohta just tihti meistrit, kes valdaks selle juveliirse tehnika peensusi, seetõttu jäävad Tamara Sergijenko teosed kauaks meelde. Tema elegantsetes töödes köidavad stiliseeritud taimede lehtede ja varte peened jooned, samas kui läbipaistvate vitraaž-emailide maalilised ning sillerdavad laigud meenutavad põgusaid nägemusi.
Kunstnik T. Sergijenko loomingu uued tahud ilmnesid näitusel “Silmitsi emailiga”, mis toimus Moskvas, Tsaritsõni muuseumis (2012 – 2013). Koos mitme ehete kollektsiooniga olid seal esindatud joonistused, graafiliste miniatuuride-pühenduste sari, fotod ehetest, mida kandsid modellid, ning videolõigud, seejuures jäid kõikides žanrites kõlama autorile omased algupärased intonatsioonid.
Eskiisi tavapärane eesmärk tarbekunstis on eseme põhiliste omaduste – konstruktiivsete, ruumiliste ja värvilahendusi puutuvate karakteristikate väljatöötamine. Ettevalmistaval joonistusel on abistav roll teel kunstniku kavandist selle materiaalse teostamiseni. Ent T. Sergijenko, lähtudes põhimõttest “miski mittemillestki”, loob eskiisidest graafiliste lehtede peenemaitselise sarja. Evides orgaanilist maailmataju, muudab autor kerged visandid hinnaliste esemete omapärasteks portreedeks ja kõik, mis satub lehele lisaks neile, aitab kaasa emaili lüürilise, elegantse, kerge ja salapärase kujundi loomisele.
T. Sergijenko käekiri ehete eskiiside teostamisel meenutab Leonardo da Vinci sfumato´t, tema ideed, et looduses on kõik vaid tihendatud värv. See suure meistri mõte on lähedane ka Tamara Sergijenkole. Tema jaoks on emailiga juveel valgusosakeste külgetõmbe keskpaik, kus need osakesed koonduvad ruumiliseks objektiks, millel on vorm, värv, sära ja läbipaistvus. T. Sergijenko ei loonud juhuslikult 1999. aastal sõrmuse “Minu vaade läbi vitraaž-emaili”, mida eksponeeriti Prantsusmaal esimese Euroopa prillitööstuse 200. aastapäevale pühendatud näitusel. Sõrmuse avause, mida kattis vitraaž-email, läbimõõt moodustas ligi 6,5 sentimeetrit, mis oli rekordiline selle juveliirse tehnika jaoks. See oli põhjuseks, miks prantslased andsid näituse reklaamina välja sarja postkaarte ebatavalise ehte kujutisega.
Pärast Kunstiakadeemia lõpetamist Tamara Sergijenko töötas üle 15 aasta kombinaadis “Juveel”, kus peale ehete ja lauakatte esemete loomise seeriaviisilise tootmise jaoks töötas ta välja märke, kasutates dekooriks alati kuuma emaili. Töö “Juveelis” lõppes kunstniku jaoks samaaegselt N. Liidu lagunemisega ja sai alguseks uuele loomingulisele etapile, mil tal tuli tihti esineda graafilise disaineri rollis.
Ajavahemikus 1990 – 2005 lõi kunstnik embleeme, logotüüpe, firmastiile, kujundust, juubelisümboolikat, näit. Pühtitsa kloostri 100. aastapäevaks. Täiesti ootamatult tuli tegeleda nii neoonvalguse- kui sepisest siltidega Vanalinna jaoks. Ka sel keerulisel ajal jäi peale autori professionaalsus ja mittestandartne mõtlemine, tema vaba ja täpne kunstivahendite valdamine.
Püüdes määratleda aastail 1980 – 2000 Tamara Sergijenko loodud omapäraste, värvikate, sooja huumoriga portreeminiatuuride žanrit, võiks neid ühendada mõistega “kompliment”. Autor nimetab oma sõbralikke läkitusi “pühendusteks”, nähes nende allikaid idamaistes jutustavais miniatuurides, mis on rikkad iseloomulike tegelaste poolest. Päris esimesed “komplimendid” ilmusid kunstniku arhiivi mitukümmend aastat tagasi. Nendes miniatuursetes portreedes kujutab T. Sergijenko täpselt ja väljendusrikkalt oma sõprade, tuttavate, aga ka talle võõraste kunstitegelaste ning avaliku elu eredate tegelaste elukutseid ja iseloomujooni. Tema modellid tunnevad ennast meelsasti ära sõbralikes ja grotesksetes kujudes, kunstnik aga arvab, et inimene, kes vaatab naeratusega ennast kõrvalt, vabaneb ümbritsevast kaosest ja saavutab sisemise tasakaalu.
T. Sergijenko varastele “komplimentidele” on omane minimalistlik detailidesse minek, eriline tähtsus on kuju siluetil. Iga kuju on loodud mõistatusena: taevalaotusse sööstab muusikasse süvenenud Viktor Tretjakov (1985); silmapilkselt loob rõivaid mitme käega Slava Zaitsev (1986); Bella Ahmadulina muutub kehatuks hingeks (1986) – sellistest eredatest fragmentidest ehitab kunstnik järk-järgult üles loomingulise inimese mitmekülgse kuju.
2000.-te aastate “komplimentidele” on omane süžee keerulisem struktuur ja kompositsioon, stiililine ühtsus. Üle kahesaja mustal taustal miniatuuri on mõõtkavas 8×12 sentimeetrit. Põhiliseks materjaliks on grafiitpliiats, vesivärvid, guašš, tempera, tušš. Varustades “pühenduste” kangelasti meeldesöövivate detailidega ja rikastades nõnda narratiivi, annab kunstnik pea igale miniatuurile kujundliku pealkirja, jättes kujutatava persooni nime mainimata ja peites selle vaid nimetähtede taha, kutsudes vaatajat seega saladust iseseisvalt ära arvama.
Küpse perioodi graafiliste miniatuuride koloristika on omane dekoratiivse emaili võtetele: lokaalsed mažoorsed värvid, elurõõmus palett vastab igati hinge helgele laadile, mida kunstnik hoomab oma modellide juures. Nendel pisitöödel on juures tugev emaili vaim ja need meenutavad mõneti kuulsate Limoge´i meistrite teoseid. T. Sergijenko näeb ka oma maalides ümbritsevat emailikunstniku silmadega. Kasutades värvide optilise segamise võtteid, ta paigutab kõrvuti lokaalseid eredaid värve, teades et vajaliku vahemaa tagant need sulanduvad üheks tervikuks.
Iga kunstniku jaoks on personaalnäitus teatud rajapiir, võimalus alustada tõusu uuele tasemele oma alal. Tamara Sergijenko jääb kunstnikuna juveliiriks ja emailiviljelejaks kõikides žanrites ja materjalides oma loomingus, ta eksisteerib orgaaniliselt kunsti haaramatus stiihias: Lalique´ist avangardini, klassikast – “uue laineni”.
Tamara Zelentsova – kunstiteadlane, Moskva