Aastat viissada tagasi olid Tallinna kunstnike hierahias esikohal vitraažimaalijad, kes ehtisid aknaid vagade isikute kujutistega,vappide ja ornamentidega. Klaasimaaalijaid hinnati kõrgemalt kui tahvelmaalijaid ja skulptoreid. Käsitööliste seas peeti auväärsema – teks hõbe- ja kullasseppi. Üks neist, Johann Ryssenberg, oli isegi nii kuulus, et tsar Ivan III kutsus teda mitmeks aastaks töötama Kremlisse, mis ka toimus.

Ent kuidas olid meil lood aknamaali ehk vitraaži ja hõbesepise sidusalaga – emailiga väärismetallil? Tuleb tunnistada, et see valdkond omas üsna episoodilist tähendust. Vähestel hõbetöödel siravad meile vastu punase või musta emaili laigukesed, raamistades näiteks Jeesuse nimetähti kiriklikel armulauakarikatel. Vene kunstipublik võib Ermitaaži Erivarakambris (Osobaja kladovaja) näha vääriskive ja emaile, mis ehivad Tallinna Niguliste kiriku keskaegset monstrantsi.

Paraku ei suuda Tallinna ja teiste Eestimaa linnade vanade tsunftimeistrite emai- liga hõbetööd oma askeetlikkuses pakkuda konkurentsi vene kolleegide külluslikult elu- rõõmsale ja värvikale emailikunstile. Siiski on väike Eesti andnud suure Venemaa juvelii- rikunstile ja hõbesepisele midagi rohkemat kui sõjakäikudelt trofeedena Kremli Relvapa- latisse toodud hõbekannud ja pokaalid.

Nimelt on Eesti Venemaale loovutanud hulgakese noori inimesi, kellest said meistrid Peterburis. Ainuüksi XVIII sajandil asus metropoliks tõusnud Peterburgi 150 kullassepaselli Tallinnast, kes lootsid Venemaal teha paremat karjääri kui provintslikus Revalis võimalik. Pärnust asus Peterburgi kohaliku puusepa pojapoeg, prantsuse hugenottide järeltulija Carl Faberge, et 1842. aastal rajada oma firma, mis peatselt sai maailmakuulsaks ning asutas filiaalid Moskvas, Londonis ja Odessas. Ülikuulsaks said ka Faberge firma emailitud ehisesemed.

Eestis on alles viimasel ajal, kuid see-eest jõuliselt, esile kerkinud kunstnikke, kelle loomingus on email asunud olulisele kohale.

Näiteks Jüri Arrak on oma monumentaalsete religioossete ja neomütoloogiliste tahvelmaalide kõrval võtnud vaevaks maalida imepeene pintsliga miniatuurseid pilte hõbedale, raamistamiseks daamide kaela ehetena. Sealjuures säilivad kunstniku „suure formaadi” käsitluslaad ning groteskne vaimsus.

Teis teed emailvärvide rakendamisel on Tallinnas läinud Tamara Sergijenko. Omas laadis pole tal Eestis ei konkurente ega partnereid. Küllap ta on saanud mõningaid impulsse Rene Laliqueґi klaasikunstist, nagu ka vene kunstnik Vladimir Naumov oma 1980. aastate ehiskompositsioonides, või Londonist kunstnik Alexandra Raphael oma hõbekarikades.

Tamara on hõbeehetes omaks võtnud akenemaili tehnoloogia, mis on väga habras, kuid elegantne. Taolist laadi vitraazlik email ei kata metalli pinda, vaid sirab läbipaistvalt ja enesekeskselt nagu vääriskivid diadeemis, käevõrus, rinnaehtes, kõrvarõngastes. Kunstniku toiming on võrreldav vikerkaare kildude püüdmise ja jäädvustamisega. Ehk tarretamisega õhkõrnadesse värvilaikudesse, mille haihtumist takistab hõbedane lõks – ääreraamistus. Võta kaitsev ja säästev metal ära – ja kõik mureneb ning haihtub nagu puruksplaksatav vikerkaarevärviline seebimull.

Raske on endale ette kujutada midagi hapramat ja graatsilisemat kui Tamara Sergijenko vitraažemailist lehtedega fantastilised taimed. Neis on igavest suve,

närtsimatut õitsengut mistahes loodusliku või hingelise talve kiuste. Tantsulistki alget heinakõrte või lehevartena käänduvate haarade paindlevas mängus. Ehk heiastusi igatsetud paradiisiaedadest?

Loodusliku ja naiseliku loovuse igipõlised kapriisid on sünteesitud nüüdisaegsesse tehisvormi. Siit ei kirga vanaemalikkust, vaid meie aega, XXI sajandi stiilitunnet. Pole imeks panna, et Tamara Sergijenko ehted ja ehisvormid ei eruta üksnes Tallinna daame. Tema tööd on korduvalt pälvinud rahvusvahelist tähelepanu nii euroopalikus kultuuriruumis kui ka teiselpool ookeani.

JÜRI KUUSKEMAA, kunstiajaloolane, Tallinna linnapea kultuurinõunik